Soome president uusaastakõnes: Seisame silmitsi uuega

Soome president Sauli Niinistö märkis traditsioonilises uusaastakõnes korduvalt, et seisame silmitsi uuega ja see on terve ühiskonna proovikivi. Järgneb Soome presidendi uusaastakõne:

Rahvas

Tahaksin teid kõiki südamest tänada. Siiani oleme võrreldes paljude teiste riikidega koroonaviiruse üsna hästi üle elanud. Eriline tänu kuulub neile, kes on tööl hoolitsenud teiste tervise eest. Kuid saavutus on ühine. Raskes olukorras on terve Soome taas oma tugevust ja vastupidavust näidanud.

Koroona on kohelnud meid kõiki väga erineval viisil: mõnesid pöördumatu raskusega; teisi leebemalt, mõjutades ainult tavapärast igapäevaelu.

Kogemus on siiski ühine. Keegi pole jäänud ilma mõjudeta.

Edu sõltub jätkuvalt meist kõigist. Kuigi väsimus juba rõhub, peame jätkamiseks siiski jõudu leidma.

Katsumus pole veel läbi. Vaktsiinid loovad juba lootust, kuid erandlikud tingimused püsivad parimal juhul veel kuid. Piirangutest saab üle ainult piiranguid järgides. Vaktsiinid aitavad ainult vaktsineerides.

Meie ühine tulevik on üles ehitatud iga inimese tegevusele siin ja praegu. Vastutus on samuti ühine.


Koos 2020. aastaga on jäänud seljataha sellele eelnenud maailm. Isegi siis, kui koroonast on üle saadud, pole võimalik endise elu juurde tagasi pöörduda.

Siiani on raske täielikult aru saada, millise segaduse keskele oleme sattunud. Midagi me ikka teame. Me seisame silmitsi uuega.

Pandeemia on meid muutnud. Olek muutus üleöö teistsuguseks. Hämmastas, kui haavatavad me oleme – kui kaugel on inimkond kõikvõimsusest. Kumbki on pannud tõsiselt mõtlema, mõõtes end ja oma vastupidavust keset kõike kummalist. Ka üksindus on paljudele kahetsusväärselt tuttavaks saanud. Jagatud karm kogemus seevastu võtab ka kokku. Kui sõltuvad me oleme üksteisest ja teineteisega arvestamisest. Loodetavasti jääb see meie meeltesse kauaks.

Kuid muutused ei ole põhjustatud ainult pandeemiast. Kliima soojenemine jätkub edasi, isegi kiiremini, kui kardeti. Jõudude vahekord rahvusvahelises poliitikas on tugevas liikumises. Rahanduses on miljonid muutunud tavaliseks, lisaks miljarditele on üha enam esile kerkimas ka 12 nulliga triljonid. Samal ajal on läbi löömas uued murrangulised tehnoloogiad, tehisintellektist kvantarvutuseni.

Uuega kokkupuude pakub uusi võimalusi teha asju senisest paremini ja arukamalt. Uue asjaga kohtumine võib samuti hirmutav olla. Palju ohtlikum on aga jääda rippuma sellise vana külge, mis enam ei naase.


Ajaloost mäletame aega, mil ühise pingutuse eesmärk oli selge. Toetasime noort demokraatiat ja tõime Soome maailmakaardile. Kaitsesime riiki ja maksime sõjahüvitisi. Ehitasime majanduse uuesti üles ja reformisime ühiskonda. Lõime heaolu hariduse ja arengu baasile. Tegime selgeks, et oleme osa läänest.

Isegi varasemates pöördepunktides pole endine vundament kunagi altpoolt täielikult kadunud. Tugevuste põhjale on loodud uued edusammud. Oleme jälle uues pöördepunktis. Igaüks meist peab endalt küsima: mis määrab ühise tahte nüüd uuega silmitsi seistes?

Taasiseseisvumispäeval oli mul võimalus rääkida kindral Jaakko Valtaneniga. Kindral rääkis targalt „ühise tunnetuse” olulisusest. „Kas mitte kaitsmist väärt pole selline ühiskond, kus iga kodaniku staatus ja õigused on kaitstud?” küsis ta.

Selles ühises tunnetuses ehk kaasatuses on Soomes palju sellist, mille väärtust me alati kohe ei mõista. Sageli nähakse seda paremini väljastpoolt. Soome edu rahvusvahelistes võrdlustes pole juhus. Sellist ühiskonda tasub tõepoolest kaitsta.

Soome kodakondsus on selle omanikele väärtuslik vara. Isegi varjupaik Soomes annab parema staatuse kui seda on enamikul maailma inimestest. Põhjusega arutatakse, isegi vaieldakse siin elavate inimeste vabaduste ja õiguste ulatuse üle. Vähem tähelepanu on pööratud vastutusele ja kohustustele, mis asuvad kaalukausi teises servas. Kaalumise eesmärk peaks olema nende „proportsioonid”, sest ilma vastutuseta ei ole võimalik säilitada õigusi. Soome ühiskond on väärt seda, et võtta vastutus.


Viimase aja arutelu julgeoleku üle juhatab laiema, st üksikjuhtumitest laiema arengu dilemma juurde. Lühidalt öeldes on küsimus selles, kuidas tagada turvalisust inimestele, kelle eest tuleb siis teisi kaitsta.

See omakorda tõstatab edasisi keerulisi küsimusi. Mil määral on võimalik üksikute inimeste õigusi kaitsta kõigi teiste turvalisuse hinnaga? Või vastupidi, kas ühiskonna turvalisust tervikuna tohib ohustada sellega, kui eelistatakse mõnede üksikute õigusi?

See mõtisklus toimub Euroopa arenenud riikides ja siiani on jõutud väga erinevate lahendusteni.

Veidi üle aasta tagasi tundsin muret, et Soome ei peaks sattuma olukorda, kus turvariskidesse suhtumine on leebem ja meie seadusandlus lõdvem kui võrreldavates riikides. Julgeolekuolukord vajab pidevat kaasajastamist, nagu see on praegu terrorismiseaduse reformi puhul.

Turvatunnet on õõnestanud ka uued digitaalsed vahendid. Olgu sihtmärgiks parlament või eraisikute terviseandmed, jätab sõna „andmevargus“ liiga süütu mulje. Küberrünnakud on oht julgeolekule, need on rünnakud üksikisikute vastu, rünnakud kogu ühiskonnakorralduse vastu. Neid peaks suutma paremini tõrjuda, seda ka rahvusvaheliselt.

On öeldud, et turvalisuse eest vastutavad ametivõimud. Kindlasti teevad nad seda, mida saavad, igaüks oma raamistikus. See raamistik peab olema ajakohane. Me ei peaks kunagi tunnistama, et oleme oma poliitikas olnud naiivsed.


Iseseisvuspäevast jäi meelde veel üks kohtumine. Ida-Helsingi Biolaste etenduse põhisõnum oli „Haara maakerast”. Nende mure oli õigustatult kliimamuutus. Sama mure kajastub tugevalt sõnumites, mida olen lastelt ja noortelt aasta jooksul saanud. Peame suutma nendele nõudmistele vastata.

Eelmise aasta alguses oli võimatu isegi ette kujutada, et peame vältima lähedust ja sotsiaalset läbikäimist, piirama liikumist ja kandma näol maske. Nüüd on see võimatu asi igapäevane – oleme ohu vältimiseks muutnud oma käitumist viisil, mida on raske uskuda. Kas sellest oleks võimalik õppida teise ohu, kliimamuutuste vastu võitlemisel? Lõppude lõpuks on kliimamuutuse puhul põhiküsimus inimeste käitumises.

Õppimist jätkub muudeski eluvaldkondades. Inimene pole kõikvõimas, kuid me saame hakkama paljude asjadega. Millegi uuega silmitsi olles peaksite püüdma paremuse poole. Selleni on pandeemia meid juhatanud. Vajadus arvestada oma käitumises teistega, soov teist aidata ja võime kohaneda erandlike oludega viivad inimkonda edasi. Jätkame seda rada.

Soovin teile kõigile head aasta algust ja Jumala õnnistust.

Kommentaarid
(Külastatud 670 korda, 1 külastust täna)