Eestlastest vennad smugeldasid sõja ajal hulgaliselt eestlasi salaja Soome

Sõja ajal smugeldasid eestlastest vennad paadiga tuhandeid eestlasi salaja Soome. Eesti oli kaks korda okupeeritud NLiidu ja ühe korra Saksamaa poolt, mistõttu tahtsid paljud lahkuda.

Smugeldamine algas peale juba 1940. aastal, kui võim Eestis üle võeti. Asjaga tegelesid kalurid, kuna nõukogude võim keelas neil kala müügi. Kalurid olid salakaubaveoga tegelenud ka varem, müües Soome piiritust. Üks kuulsamaid smugeldajaid oli eestlane Verner Aksberg. Paadi päras lehvis Eesti lipp, kuigi iseseisvat Eestit enam polnud, vahendab Helsingin Sanomat.

Paljud eesti mehed põgenesid kodumaalt ja liitusid Soome sõjaväega. Eestlaste Soome smugeldamisega said kuulsaks vennad Aksel, Emil ja Jalmar Vaarman. Nad võeti algul Soomes vangi, aga lasti siis vabadusse. Soome ei vaadanud sõja ajal viltu sellele, et Eestist inimesi salaja Soome smugeldati.

Vaarmanid olid väga julged, nad vedasid inimesi isegi nõukogude ajal ja küsisid selle eest suuri summasid, räägib Eero Haapanen, kes kirjutas eestlaste üle lahe vedamisest raamatu Pako yli Suomenlahden (tõlkes: Põgenemine üle Soome lahe). Kuus aastat tööd nõudnud raamat ilmub juulikuu lõpus.

Eestlasi liikus Soome poole palju peale 1940. aasta võimuvahetust ja siis 1943. aastal, kui Stalingradi all lüüa saanud Saksa armee hakkas eestlasi värbama. Tuhanded eestlased pagesid metsa ja hakkasid planeerima Soome minekut. 1943. aasta augustiks oli üle lahe läinud tuhat noort eestlast. Järgmise vähem kui aasta jooksul veeti üle lahe veel 5000 eestlast.

Eestlaste smugeldamine oli Soome poolt vaadatuna kahe otsaga asi. Ühelt poolt olid Eesti okupeerinud sakslased Soome liitlased, aga teiselt poolt oli soomlastel soov aidata hõimurahvast. Veel 1943. aasta sügisel aga andis Soome riigipolitsei Valpo infot Saksa võimudele eestlaste smugeldamise kohta. Seetõttu jäid sakslastele vahele ka vennad Verner ja Helmut Aksberg. Sakslased panid Verner Aksbergi 3,5 aastaks Patarei vanglasse. Helmut sai kaks aastat vangistust.

Pärast seda aga soomlaste suhtumine Eesti põgenikesse muutus. Ühelt poolt oli poliitikute hulgas Eesti sõpru nagu Urho Kekkonen ja Kaarlo Hillilä, teiselt poolt taheti eesti vabatahtlikke Soome sõjaväkke. Kokku liitus Soome sõjaväega 3352 eestlastest vabatahtlikku ehk nn soomepoissi. Eestlaste hulgas oli soov vallutada Eesti tagasi ja kaitsta maad Nõukogude Liidu vastu.

Soome poliitikud olid samuti aktiivsed. Näiteks hilisem president Urho Kekkonen kogus raha, et eesti põgenikele sisustada vastuvõtukeskus Jollase mõisahoonesse. Kõik see käis avalikkuse eest salajas. Soome ametivõimud ei tahtnud, et sakslased saavad teada, et salaja eestlasi abistatakse. Taheti jätta mulje, et asja taga on eestlased ise. Seetõttu ei vaadatud hästi ka soomlastest smugeldajate peale.

Mereäärsest Porvoo Pirttisaarest ja Sipoo Trutlandetist ning Eestiluotost said inimsmugeldamise keskused, kus tegutsesid vennad Vaarmanid. Neil oli mitu paati ja kümneid töötajaid. Saarestik oli Soome sõjaväe valve all, aga inimeste vedamisele vaadati läbi sõrmede. Kuigi käis sõda, said eestlased paatidele märku anda, kuhu sõita.

Algul sõitsid inimsmugeldamise paadid välja Eestist ja tulid pärast Soomes käiku tagasi. Hiljem hakkasid paadid väljuma Soomest ja pärast Eestis käiku tuldi Soome tagasi. See võimaldas olla paatidel ohtlikul Eesti rannikul vaid lühikest aega, samuti oli Soomest lihtsam bensiini saada. Lisaks toetas tegevust Soome sõjavägi. Tegevus oli küllalt ohtlik, näiteks said sakslased kätte Eestis reise korraldanud Johannes Reispassi ja poosid ta Patarei vanglas 1944. aasta juunikuus üles.

Inimsmugeldamise tipp oli 1944. aasta veebruaris enne mere jäätumist. Helsingi külje alla saabus siis 900 eestlast. Suvel otsustasid Soome võimud tegevuse lõpetada. Sipoo saartelt viidi eestlased ära ja vennad Vaarmanid liikusid samuti sisemaale. Soome oli ühelt poolt sõjast väljumas, teiselt poolt osalesid smugeldamises Soome sõjaväest ära karanud eestlased, kes kasutasid valenime. Kui sõja lõpp oli teada, aidati Soomes olevad eestlased edasi Rootsi. Neile organiseeriti lausa eraldi rongiühendus.

Sakslased lahkusid Eestist 1944. aasta septembris ja asemele tuli Punaarmee. Vahepeal heisati Pika Hermanni torni üheks päevaks iseseisva Eesti lipp. Pärast NLiidu uut okupatsiooni kuivas üle Soome lahe minek kokku. Oht oli väga suur, sest vahele jäädes ootas pikk vangilaager või suisa hukkamine. Sakslased olid mõistnud mõne aasta pikkuse vangistuse.

Üks viimaseid eestlasi, kes inimsmugeldamisega Soome tegeles oli 1918. aastal sündinud noor kalur Hermann Lahe. Sakslased olid ta salakaubaveo eest 6 aastaks vangi mõistnud, aga pärast sakslaste lahkumist oli ta vaba mees. Lahe sõitis veel 1944. aasta oktoobrikuus, aga jäi siis Eesti poole peal Punaarmee sõdurile vahele. Tal õnnestus koos kaaslasega väikse paadiga käed rakkus Soome tagasi sõuda.

See vahejuhtum Lahet ei peatanud. Teda abistas Jollase mõisakeskuse juht Eero Pitkänen. Jollase keskus oli tegevust salaja jätkanud vaatamata sellele, et nõukogude järelvalvekomisjon oli juba Soomes. Pitkänen andis raha kiire paadi ostuks ja reisile kaasa paar püstolit. Lahe sõitis Eesti poole. Raha ta ülevedamise eest enam ei võtnud, vaid piisas alkoholist.

Jumindasse jõudes aga vedasid asjad viltu. Nõukogude piirivalvurid tulistasid Lahe paati, mille mootor jäi seisma, tõenäoliselt kehva kütuse tõttu. Reisijad tõsteti piirivalvepaati, aga Lahe sai jääda puksiiris olnud paati. Ta ei kavatsenud end niisama üles anda ja raius paadi sisse augu, et end uputada. Paat läks põhja. aga Lahe mitte. Talle mõisteti surmanuhtlus, mis muudeti ära vangistuseks. Lahe suri Komi vangilaagris 1951. aasta kevadel.

https://www.hs.fi/kaupunki/helsinki/art-2000006565117.html

Kommentaarid
(Külastatud 1,320 korda, 1 külastust täna)