Paarikümneaastane soome naine sattus koroonaviirusega seoses intensiivravi osakonda ja räägib, et ei soovita seda kogemust mitte kellelegi.
Naine oli 12 päeva teadvusetult hingamisaparaadi all. Pärast seda pidi ta õppima uuesti sööma ja käima. Kõik algas 17. märtsil, kui täiesti terve Sini (nimi muudetud) läks tööle, väljas olid kerged külmakraadid. Naine oli end hommikul tundnud veidi haiglasena, vahendab Yle.
Päeva peale tõusis palavik ja naine otsustas minna koju. Tal polnud muid haigusnähtusid. Öösel tõusis palavik 40-ni. Naine oli kodus kõrge palavikuga neli päeva, kuni helistas haiglasse. Tal paluti tulla kontrolli.
Hingamine ja kõik muu oli naisel korras, mistõttu ta saadeti haiglast tagasi koju. Koroonatesti ei tehtud. Sini oli kodus edasi paar päeva kõrges palavikus ja luges uudiseid Levil koroonaga nakatunutest. Esmaspäeval, 23. märtsil helistas ta uuesti haiglasse. Enne haigestumist oli ta käinud Levil suusatamas.
Nüüd võeti Sinilt koroonaproov. Järgmisel päeval helistas nakkushaiguste arst ja ütles, et proov oli positiivne. Kui arst helistas, tundis naine end veel suhteliselt rahuldavalt. Arst aga kuulis telefonis hingamisest, et kõik pole korras. Tal paluti tulla kohe haiglasse.
Toakaaslane viis Sini õhtul kella 21 ajal haiglasse. Haiglas paigutati ta eraldi nakkushaiguste osakonda. Seal naise olukord järsku halvenes. Öösel anti naisele lisahapnikku ja pandi hapnikumask. Hommikul otsustas arst, et naine tuleb üle viia intensiivi. Tal oli kopsupõletik.
Intensiivis oli kogu aeg medõde kõrval, kes oli valmis teda intubeerima ehk panema hingamisaparaadi alla. Naise olukord halvenes kiiresti ja jalad enam ei kandnud. Mõne aja pärast ei suutnud ta enam külgegi keerata. Neljapäeva, 26. märtsi pealelõunal noor naine uimastati ja pandi hingamisaparaadi alla. Sini kiidab intensiivravi arste ja õdesid, kes olid professionaalsed. Õed tõid naisele telefoni, et ta saaks rääkida oma emaga.
Järgmise 12 päeva kohta ei mäleta Sini midagi. Ta oli kogu selle aja narkoosi ja hingamisaparaadi all. Noor naine võitles elu eest. Tal oli kahte sorti kopsupõletik: ühe põhjus bakterid ja teise põhjus koroonaviirus. Bakterite põhjustatud põletiku vastu aitasid antibiootikumid.
Esmaspäeval, 6. aprillil Sini äratati. Ta oli ärkvel, kui hingamisaparaadi toru tema kopsudest välja võeti. Järgmised kaks päevad olid veel udused. Tal hoiti telefoni kõrva ääres, et ta saaks rääkida emaga. Esimesed kaks päeva pärast narkoosi nägi naine viirastusi. Lihased olid narkoosist nõrgaks jäänud. Osa lihasmälu oli kadunud.
Naine ei suutnud midagi teha. Lihased olid nõrgad ja jalad olid kokku kuivanud. Teisipäeva õhtul tõusis ta kahe medõe abil istukile. Ta oli tänulik meedikutele, kes päästsid ta elu. Järgmisel päeval tõusis ta kahe medõe abil püsti. Õed pidid nõrgaks jäänud noort naist kandma. Õhtul suutis ta osakonnas kõndida raami abil.
Esimesed päevad pärast narkoosi Sini nuttis. Ta hakkas aru saama, mis oli juhtunud. Ta sai aru, kui lähedal oli ta olnud surmale. Sõbrad ja tuttavad olid saatnud sõnumeid, milles soovisid, et ta jääks ellu. Ta arvab, et jäi ellu, kuna on noor. Viirus oli aga teda nõrgestanud. Tal oli kadunud lihasmälu, mistõttu ei suutnud isegi lusikat suhu pista. Ta sai haiglas füsioteraapiat.
Pühapäeval, 12. aprillil pääses Sini lõpuks haiglast koju. Ta oli olnud haiglas 20 päeva. Õnneks oli tal oma elukoht, muidu poleks teda niipea veel välja lastud. Suurem nutt tuli peale alles kodus. Oli õudne mõelda, et juba kahekümneselt oleks võinud surra. Tasapisi hakkas meenuma haiglas veedetud aeg. Sini on saanud abi psühholoogilt.
Praegu tunneb naine end juba nii füüsiliselt kui vaimselt hästi. Ta suudab ise hakkama saada, näiteks käia duši all. Aga pärast kahte kuud on veel pikem jutuajamine raske. Ta pidi taluma haiglas valu, näiteks kanüüli panekud veresoonde olid valusad. Ta arvab, et tal ei tekkinud sellest süstlahirmu. Noor naine enam haiglasse sattuda ei taha.
Naine märgib, et ei soovi kellelegi sellist põrgut. See oli ränk ja hirmutav kogemus. Nüüd tundub talle tühine kurtmine, et ei pääsenud volbri ajal baari. Inimeste koroonat alahindavad kommentaarid sotsiaalmeedias ajavad naise vihale.
Nüüd ootab Sini kopsuröntgeni pilte. Nendest on näha, kas haigusest tekkis püsiv kopsukahjustus. Ta vajab veel kahte negatiivset proovi, enne kui pääseb karantiinist välja. Esimese proovi tulemus saabub lähipäevadel. Naist hirmutab kõik koroonaga seonduv. Kõige hullem on teadmatus: kas tekivad tüsistused ja kas ta võib uuesti nakatuda. 48 päeva jooksul ei ole Sini näinud muud kui meedikuid ja oma eluaset.
Naise toakaaslane põdes koroonat samal ajal kui temagi. Ainus hea asi haigestumise juures on, et pärast koroonat jättis ta maha suitsetamise, nii nagu ka tema sõbrad. Ta ootab nüüd pikisilmi, millal saab tagasi tööle ja hakata elama tavalist noore naise elu. Eriti ootab ta kohtumist pere ja sõpradega. Ja seda, et saaks minna poodi. Saab nautida kevadpäikest.
https://yle.fi/uutiset/3-11330792
