Peaministri väljakutse Soomes: Kas seltsimees saab lahkuda, kui hakkama ei saa?

Soomlastel on õigus eeldada, et otsuseid teevad kõige pädevamad inimesed. Kõige pädevamad on aga vaevalt need ministrid ja ametnikud, kes ei võta millegi eest vastutust, vaid süüdistavad teisi, kirjutab Ilta-Sanomate arvamusloos Tapio Sadeoja.

Sadeoja juhib tähelepanu peaminister Sanna Marinile, kes nii ennast kui oma sotside erakonna kolleege seltsimeesteks kutsub. Kui Marin kuus nädalat tagasi palju tähelepanu pälvinud USA reisilt saabus, siis ei osanud ta ajakirjanikele midagi öelda selle kohta, kuidas tema juhitaval valitsusel on kavas Soomet koroonaohu eest kaitsta. Peaminister muudkui korrutas, et valitsus teeb otsuseid, mida terviseametnikud soovitavad. Sama asja on ta korrutanud ka hiljem, viimati seoses Uusimaa avamisega.

Rootsis juhib koroonaepideemia vastast võitlust terviseamet ja selle peaepidemioloog Anders Tegnell, kellel on nii võim kui vastutus. Ta on langenud kriitika alla, nii et Rootsi 22 teadlast imestasid, kuidas üks „andetu ametnik” saab otsustada Rootsi saatuse üle. Tegnell ei lasknud ennast sellest häirida, ta arvab teadvat asjast rohkem kui tema kriitikud ja ülejäänud maailm.

Erinevalt Rootsist on Soomes kogu võim ja vastutus valitsuse käes. Aga kuivõrd valitsus teeb otsuseid vastavalt terviseametnike soovitustele, siis on eriti suur võim sotsiaal- ja terviseministeeriumil ning selle alluvuses tegutseval terviseametil. Võib isegi küsida, kas vahe Rootsiga on nii suur kui väidetakse.

Üks ühine joon on olemas: Soome sotsiaal- ja terviseministeerium näib teadvat kõike paremini kui teised. Sotsiaal- ja terviseministeerium, terviseamet ja nende poliitiline juhtkond on nüüd need, kes otsuseid teevad. Ja kui nad on saanud sellise võimaluse, siis pole nad jätnud seda kasutamata.

Suur hulk energiat on läinud teiste süüdistamise peale. Samal ajal on oma tegevuse peale jäänud vähe aega, mistõttu on asjad sassis. Näiteks on raske öelda, mis on hämmastavam saavutus, kas see, et Soome ei osalenud Euroopa Liidu kaitsevahendite hankes või see, et lükati tagasi erasektori abipakkumised. Viimane on ilmselt tõsisem ja rahvatervise seisukohalt hullem asi. Eriti halb on see, kui erasektorisse suhtutakse halvasti ideoloogilistel põhjustel, nagu on välja tulnud.

Erasektor tegi sotsiaal- ja terviseministeeriumile pakkumise, et võiks testide tegemise enda peale võtta, saata proovid Lõuna-Koreasse ja jälgida inimeste liikumist. Põhiteenuste minister Krista Kiuru aga lükkas selle pakkumise tagasi ja ütles, et ministeerium tegeleb ise selliste asjadega.

Samas on suurtel meditsiini valdkonna eraettevõtetel palju kogemusi ja inimesi, kes võiks nende asjadega tegeleda, kuna arstivisiite on praegu vähem. Talupoja tarkus ütleb, et sellistest võimalustest peab kinni haarama. Samuti oleks erasektor ilmselt võimeline reageerima kiiremini kui ministeerium, mis ei suuda isegi pooleteise kuuga ühte lepingut sõlmida.

Vigu on ministeeriumi poliitiline juhtkond teinud palju. Kuidas on näiteks võimalik, et veebruaris palus sotsiaal- ja terviseministeerium hoolduskindluskeskusel tellida 200 000 maski, kui vajadus on kümnetes miljonites? Kuidas on võimalik, et sotsiaal- ja terviseminister Aino-Kaisa Pekonen teatas veel veebruari lõpus, et mingit epideemiat pole ja nakatumise oht on Soomes väike? Kuidas on võimalik, et kaitsevahendite kohta räägiti kogu aeg, et neid jätkub ja probleem väideti olevat lahendatud, kui varustuskindluse laod avati? Kuidas on võimalik, et sotsiaal- ja terviseministeerium ning terviseamet juhendasid veel 24. märtsil hooldeasutusi, et piisab vaid kätepesust ja näomaske pole vaja?

Küsimusi võib esitada lõputult, kuna nii sotsiaal- ja terviseministeerium kui terviseamet on peaosalised selles katastroofis, lisaks on ministeeriumi osa tragikoomilises maskide tellimise loos veel välja selgitamata. Selgitused Euroopa Liidu ühishankes osalemata jätmise kohta kõlavad kurtidele kõrvadele olukorras, kus lepped allkirjastati kiiruga ning tõde katastroofi kohta hakkas välja tulema.

Oma osa selles loos oli ka sotsiaal- ja terviseministeeriumi kantsleril Kirsi Varhilal, kes lükkas televisiooni otsesaates ümber terviseameti juhi Markku Tervahauta arvamuse näomaskide kasutamise kohta. Sellest sai alguse vaidlus, mis lõppes soovitusega, et tavalistel inimestel polegi vaja riidest maske kanda, kuna neist pole midagi kasu, küll aga soovitatakse maskide kandmist hooldajatele, kuna see kaitseb hoolealuseid nakatumise eest.

Viimasel ajal on kõvasti kiidetud seda, kui hästi on Soome koroonakriisis hakkama saanud. See on sama hea kui kiita maratonijooksjat pärast esimese kilomeetri läbimist ülihea soorituse eest. Epideemia on alles alguses ja on väga ohtlik, isegi saatuslik on kujutada ette, et midagi on saavutatud. Kindel on see, et raskem aeg on alles ees, eelolevatel kuudel või isegi aastatel.

Soomlastel on õigus eeldada, et otsuseid teevad kõige pädevamad isikud. Kõige pädevamad on aga vaevalt need ministrid, kes ei võta millegi eest vastutust, vaid süüdistavad teisi. Küsimusi äratab ka juhtivate ametnike pädevus, kuna sotsiaal- ja terviseministeerium on ohtu alahinnanud ning oma valmisolekut ja teadmisi üle hinnanud.

Sanna Marin on saanud viimastel nädalatel tunda, et kriisijuhtimine on hoopis midagi muud kui lihtsalt juhtimine. Sellega kaasneb näiteks võime näha ja parandada vigu oma organisatsioonis, mis pole eriolukorra jaoks olnud loodud. Selle hulka kuulub ka julgus tunnistada, et omaenda meeskonnas on juhte, kes on valel ajal vales kohas.

Marini väljakutse on suur: ta peab oma ideoloogia sinnapaika jätma ning keskenduma pragmaatilisele juhtimisele. Ta peab suutma öelda, et seltsimees peab lahkuma, kui ei saa hakkama.

https://www.is.fi/politiikka/art-2000006480384.html

Kommentaarid
(Külastatud 2,883 korda, 1 külastust täna)