Paljud soome lapsed on kasvatatud viisil, mis nõrgendab eneseusku, aga seda saab veel muuta

Käsutamisel põhinev kasvatusmeetod on kahjulik ja pärilik, kui vanemad seda ei muuda. Lohutav on see, et kasvatust on võimalik muuta isegi siis, kui laps on teismeline.

Teismelise vanem võib leida, et parim on traditsiooniline kasvatusmeetod. Ähvarduse-kingituse-survestamise meetod võib panna küll lapse tegema soovitud asju, aga see ei tasu ära. Noor õpib küll käsklustele alluma, aga ei suuda mõelda ja iseseisvalt tegutseda. See mõjutab negatiivselt kogu noore minapilti. Sellise kasvatuse mõju kestab pikalt, sageli surmani välja, vahendab Helsingin Sanomat.

Tee nüüd nii! Mina ei salli sellist käitumist! Mulle vastu ei hauguta! Mina olen see, kes otsustab! Ära virise, naeratus näole. Mine tuppa ja ole seal. Võtan sult telefoni ära! Saad koduaresti!

Kas tuleb tuttav ette? Tasub mõelda, milline oli su enda lapsepõlv. Kas lapsepõlves lubati kodus väljendada oma tundeid? Kas negatiivseid tundeid pidi häbenema või sai neist rääkida ja abi vanematelt?

Tunnetemaailm võib kanduda üle mitme inimpõlve. Laste vanavanemad on kasvanud ajal, mil tundeid polnud võimalik lastel väljendada nagu nüüd. Kasvatus oli autoritaarne, käskudel põhinev. Inimese tegevus oli suunatud ellujäämisele, mitte tunnete märkamisele. Lastele ei antud mingit võimalust vastu rääkida ja laste arvamustega ei arvestatud.

Kasvatuspsühholoogia asjatundja Elina Penger teab, et ka praegused lapsevanemad on pidanud lapsepõlves olema oma tunnetega üksi. Negatiivseid tundeid on pidanud varjama. Sellisel viisil on kasvatuses mõju ühepoolne ja noorele edastatakse sõnum, et tema mõtted vanemaid ei huvita. Autoritaarne, meelitusel või karistusel põhinev kasvatusmeetod õpetab lapsele, et ta pole midagi väärt.

Enamus vanemaid aga tahavad lapsele parimat ja on huvitatud võimalustest vanemluse parandamiseks. Siiski elab paljudes soome peredes edasi arvamine, et laps võib tunda alandust ja tema vajadusi ei peeta miskiks. Lapse kogemustele ei pöörata mingit tähelepanu. Vanemad ei tee seda halva pärast – lihtsalt neid endid on niimoodi õpetatud ja kasvatatud.

Autoritaarne kasvatusmeetod on aga Pengeri arvates mitmel põhjusel halb: noor õpib, et täiskasvanu on lapsest parem. Et lapse ülesanne on alluda käskudele ja vanemate soovidele. Noor hakkab enda tundeid ja võimeid alahindama. Oma tuppa kinni panemine, koduarest või tähelepanuta jätmine aga õpetab lapsele, et ta peab üksi hakkama saama, et tema tunded on tähtsusetud ja tal pole kedagi, kelle abil end turvaliselt tunda.

Kamandav, karistusel või survestamisel põhinev kasvatusmeetod ei õpeta lapsele probleemide lahendamist ega eluks vajalikke oskusi ja need oskused ei teki iseenesest ka hiljem. Laps võtab madala enesehinnangu ellu kaasa, see mõjutab tema suhteid ja minapilti, õpinguid ja tööelu. On kurb, aga loogiline, aga see traditsiooniliseks või maalähedaseks kutsutud kasvatusmeetod on pärilik, kui vanemad ei otsusta seda muuta ja talitada teisiti.

Kuidas vanem saab siis oma tegevust muuta? Enamusel vanematest on soov olla hea vanem. See eeldab aga oma tegevuse kriitilist hindamist: Milline vanem tahan olla? Kuidas see tuleb lapse peal välja, et olen olnud hea vanem? Kas suhtun lapsesse nii, et ta on väärtustatud ja armastatud? Need küsimused võimaldavad vanemal last paremini kasvatada.

Väikeste laste vanemad räägivad sageli tundeoskuskasvatusest. Seda pole hilja proovida ka teismelistel lastel. Isegi kui last on kasvatatud kümme aastat ühtemoodi, võib muutusi tehes veel mõjutada lapse arengut. Ja isegi kui väiksele lapsele on tundekunsti õpetatud, tuleb seda üle korrata veel teisme-eas.

Positiivse kasvatusmeetodi puhul pööratakse tähelepanu lapse tunnetele ja tugevustele. See põhineb lapse ja täiskavanu koostoimel, mille loomine ja säilitamine on täiskasvanu teha. Vanem juhib last või noorukit positiivsuse kaudu. Last ei üritata panna kellegi tahmist täitma, vaid õppima eluoskusi ja asjadest aru saamist. Kui vanem toetab lapse positiivset minapilti, siis on laps motiveeritud ja käitub soovitud moel.

Postiivse kasvatusmeetodi arendaja Tiia Trogen räägib, et on kohanud tuhandeid lapsi ja seni pole olnud ühtegi, kelle puhul see kasvatusmeetod poleks töötanud. Sellist last pole olemas, kelle puhul ei toimi turvaline ja usalduslik side vanema või mõne muu täiskasvanuga.

Eelduseks on täiskasvanu empaatiline ja rahulik käitumine, millega selgitatakse lapsele tegevuse põhjuseid, selle asemel, et ise sundida last midagi tegema. Soovimatu käitumise põhjuseks võib olla kiusamine, südamevalu, stress hirm või üksindus. Nooruki igasugune, ka soovimatu tegevus saab alguse tunnetest. Mida rohkem vanem sunnib, seda kaugemaks laps jääb ja side nõrgeneb.

Kui täiskasvanu pöörab tähelepanu ainult välisele ja juhib seda, siis jääb laps sisimas üksi. Kui noor saab aru, et teda ei kuulata, siis teeb ta üha suuremaid jõupingutisi, et end nähtavaks teha. Valdavas osas on need asjad negatiivsed ja lapsele ohtlikud.

Uus kasvatusmeetod ei tähenda seda, et lastele ei pandaks piire. Teismelised vajavad samuti piire. Lisaks vajavad nad suhtlemist, tundekontakti ja puudutusi: et saaks kaissu tulla. Kui side vanema ja lapse vahel on aastate jooksul katkenud, siis esimene samm positiivseks kasvatuseks on see side uuesti taastada. See tähendab, et täiskasvanu annab lapsele teada, et ta on lapse jaoks olemas ja armastab kõigest hoolimata.

Kui vanem on näiteks öelnud, et ära koju tule ja midagi sellist ei soovi kuulda, siis on esimene asi, mida tuleks muuta see, et lapsele öelda, et koju võib tulla ja rääkida võib kõigest. Tundekasvatuse juurde kuulub võimalus kodus oma tunnetest vabalt rääkida. Vanem ei pea hakkama lahendama noorte eest tundeprobleeme, noored ei vaja nõuandjat, vaid kuulajat.

Kui vanem õpetab noorele tundekunsti, siis õpetab ta sellega oskusi tulevaseks tööeluks ja kooseluks – õigupoolest kõikideks suhtlust nõudvateks olukordadeks elus. Tundekasvatusega paraneb enesehinnang. See omakorda kaitseb lapsi depressiooni ja sõltuvuste ning riskikäitumise eest. Lapsest kasvab täiskasvanu ka ilma tundekasvatuseta, aga tema võime lahendada eri olukordi paraneb tuntavalt, kui ta on saanud väljendada oma tundeid.

Kasvatusmeetodi muutus võib olla raske. Selleks peab täiskasvanu ise oma tundeid mõistma. Iga täiskasvanu saab oma tundeid talitseda ja hakkama saada ilma närveerimata. Oluline on mõtteviisi muutus. Tundekasvatuse tulu on näha siis, kui laps kodust lahkub. Tasub mõelda, kas tahan olla 25-aastase noore muretsev vanem või tean, et laps saab oma tunnetega hakkama.

https://www.hs.fi/perhe/art-2000006385955.html

Kommentaarid
(Külastatud 628 korda, 1 külastust täna)