Tormisel Läänemerel 1994. aasta 28. septembril uppunud parvlaevalt Estonia pääsenud inimesed viidi algul Soomes väiksesse Hanko tervisekeskusesse.

Tol saatuslikul päeval kutsuti hommikul kella 7 ajal Hanko tervisekeskusesse tööle äsja medõeks õppinud Susann Blomqvist-Söderling, vahendab Yle.

Oli tormine hommik ja oli tulnud teade, et Läänemerel uppus laev. Paljud olid hukkunud, aga osa oli tulemas tervisekeskusesse ravile.

Esimesed patsiendid toodi kohale vaid mõni minut pärast teadet, mistõttu valmistuda polnud võimalik. Päästetud olid nii läbi külmunud, et ei suutnud rääkida. Raskemalt vigastatud viidi edasi Tammisaarisse ja Helsingisse. Blomqvist-Söderling andis koos kolleegidega abi vaiksetele, alajahtunud ja jätkuvalt šokis olevatele inimestele, kes ei saanud veel õnnetusest päriselt aru.

Päeva jooksul hakkasid inimesed suhtlema ja rääkisid üsna palju, loomulikult õnnetusest. Nad olid isegi vihased, kui said teada juhtunu ulatusest. Kui nad said aru, et vaid väike hulk pääses, siis oli see šokeeriv.

Õnnetuse ajal elati veel ilma nutitelefonide ja internetita, mistõttu info liikus väga aeglaselt. Telekast näidati pilte, aga kui oli võimalik kuulata raadiot, siis sealt ei selgunud suurt midagi. Väikses tervisekeskuses tuli kiiresti puudus kõigest: kraadiklaasidest, nimesiltidest ja madratsitest. Õnneks toodi neid kiiresti juurde.

Hanko tervisekeskusesse pidi algul toodama 34 inimest, aga lõpuks toodi alla 20 inimese.

Üks, kes Hankosse toodi, oli rootslane Leif Bogren. Ta kirjutas hiljem Estonia uppumise teemal raamatu Därför överlevde jag Estonia-katastrofen (tõlkes: Seetõttu jäin Estonia katastroofis ellu). Blomqvist-Söderling mäletab rootslast hästi. Nad käisid päev pärast õnnetust riideid ostmas.

Mitmetel pääsenutel polnud üldse riideid seljas. Tol ajal oli Soomes lama ja midagi liigset ei lubatud osta, ainult esmavajalikku. Päästetud toodi Hankosse kopteritega Tulliniemi merepäästejaama.

https://yle.fi/uutiset/3-10991122