Soomlanna Melinda esiklaps suri üsas kolm nädalat enne sünnitähtaega, teise võttis ära lastekaitse ja kolmandaga põgenes naine välismaale – seda last ei lase ta endalt ära võtta.
Esiklapse surma põhjuseks oli haigla raviviga – naise valusid ei võetud tõsiselt. Pärast maksti talle välja hüvitis. Teine laps, poeg võeti aga ära umbes kuu aja vanuselt, vahendab Yle.
Naiselt ei küsitud last ära võttes midagi. Laps anti ühte usklike perre. Lisaks ei lastud emal lapsega kohtuda. Kui naine ootas kolmandat last, otsustas ta Soomest põgeneda.
Naine räägib, et temasse suhtutakse varasemate sündmuste põhjal eelarvamusega ja tal pole lootustki, et asi muutuks.
Lapse äravõtmise otsus maalib 32-aastasest Melindast karmi pildi. Kouvolast pärit naisel oli noorena raske alkoholiprobleem. Tal on ka vaimse tervise probleemid ja kriminaalkaristus. Ta on olnud psühhiaatriahaiglas ja ta on üritanud enesetappu.
Naine tunnistab, et elu on läinud allamäge ja tal on olnud probleeme. Ent kui ta ootas poega, siis puutus kokku eelarvamusega, mille tulemusel kirjutati suunamine võõrutusravile ilma mingeid narkoteste tegemata. Naine räägib, et pole kunagi elus narkootikume tarvitanud.
Yle on naise andmed igalt poolt üle kontrollinud. Naise kohta on arstlikud arvamused, mis lähevad vastuollu lapse äravõtmise otsusega. Arstid tunnistasid naise vaimse seisundi heaks, samuti pole enam alkoholisõltuvust.
Naine räägib, et ametnikke tema praegune elu ei huvita. Nende arvates on tõde see, mida keegi kusagil on rääkinud. Tema jutust polnud mingit abi, see keerati kõik tema vastu.
Melinda esiklaps suri tema kõhus 2015. aastal Salos. Teist korda rasestudes lahutas ta lapse isast ja kolis elama Oulusse. Veel sündimata lapse kohta tehti naise varasematest haigustest tulenevalt mitmeid teateid lastekaitsele, seetõttu ähvardas last äravõtmine kohe peale sündi. Melinda läks omal soovil enne lapse sündi psühhiaatriahaiglasse. Ta kartis, et tema enesetunne kehveneb, kuna haigla personal teeb sama vea, mis oli esiklapse puhul. Naine kartis ka seda, et laps temalt ära võetakse.
Naine tahtis põhjendust igale ravivõttele ja suhtus asjasse kriitiliselt. Ämmaemanda ja sünnitusjuhendaja arvates oli naise käitumine enne lapse sündi täiesti normaalne, arvestades tema varasemaid üleelamisi. Lapse äravõtmise otsusest võib lugeda, et naist peeti juba sünnitushaiglas ohtlikuks nii talle endale kui lapsele. Melinda väitel pandi asi kirja teistmoodi kui ta oli rääkinud.
Sel päeval, kui laps pidi sündima, kuulis naine, et laps võetakse ära kohe pärast sündi. Naine ütles selle peale, et kui laps temalt ära võetakse, on parem, kui ta sureb üsas, nii nagu esimenegi. Naine oleks teinud abordi, kui oleks teadnud, et ei saa olla ema.
Naine pandi selle peale haiglasse sundravile. Laps sündis haiglas ja sundravi otsus tühistati vahetult enne lapse sündi. Naine viidi sünnitusmajast turvakodusse, kust talt võeti laps enne, kui laps sai ühekuuseks. Paberitest võib lugeda, et lapse tulevik vaadatakse ringi, kuna ema vanemlus on küsimärgi all. Oulu linn üksikjuhtumeid ei kommenteeri, aga tavaliselt vaadatakse laste äravõtmise asjad igal aastal ringi. Lapse äravõtmine võidakse tühistada, kui selleks pole enam vajadust. Melindaga aga nii ei läinud. Ta on korduvalt kirjutanud linnale ja kohtule kaebekirju.
Naine on viimastel aastatel saanud mitu arvamust arstidelt selle kohta, et ta on täiesti kõlbulik olema ema. Sellega pole üldse arvestatud. Yle on näinud neid arvamusi. Arsti seisukoht on, et Melindal pole mingeid psüühilisi probleeme. Samuti pole tal alkoholisõltuvust.
Arst oli juures lastekaitse nõupidamisel, aga seal tema arvamusega ei arvestatud. Melindale öeldi, et arsti arvamusega ei peagi arvestama. Oulu psühhiaater aga kohtus Melindaga kolm korda ja andis tõendi, et pole esinenud mingeid asjaolusid, mis takistaks olla lapsevanem.
Linna juristi väitel aga ei saa arst anda seisukohta kolme visiidi põhja, ilma nägemata vanemat koos lapsega. Naine aga tunnistab, et on võimatu käia arsti juures koos lapsega, kui laps on ära võetud. Kui ametnikel on selline nõue, oleks pidanud talle arsti juurde lapse kaasa andma.
Melinda raseduse ajal antud ämmaemanda arvamuses on öeldud, et naine on võimeline olema lapsele ema, kodus on lapse jaoks kõik vajalik olemas ja naine on emaks saamiseks küps. Melinda väitel ei antud talle lastekaitse poolt mingeid soovitusi, kuigi seda peaks tegema. Selles osas on Oulus puudujäägid. Seda on nüüd lastekaitsetöötajatele räägitud, et peab olema tehtud tegevusplaan ja suunama vanemaid vastavalt vajadusele. Oulu on pakkunud Melindale psühholoogilist tuge, kuigi naisel on oma arst, kes talle on abi osutanud. Naine ei saa aru, miks ta oleks pidanud terapeuti vahetama.
Oulu lastekaitse ei kommenteeri, miks Melindale antud positiivseid hinnanguid ei arvestatud. Linna sotsiaaltöö juhi väitel arvestab linn üldiselt arstide arvamustega. Koostöö peredega toimib hästi, aga on ka probleeme. Lastekaitses võib ette tulla olukordi, kus laste huvid ja vanemate kasvatuslike või muude vaadete vahel on vastuolu. Melinda on salvestanud vestlused ametnikega. Neist on kuulda, et ametnikud olid salvestamise vastu. See on üks põhjus, miks tal asjad lastekaitsega ei klappinud.
Oulu linna patsientide esindaja aga leiab, et inimestel on õigus jutuajamisi salvestada. Möödunud sügisel moodustati Oulus eraldi tiim, mis peaks aitama parandada lastekaitse ja vanemate omavahelist koostööd. Selle tiimi töö kohta on tulnud positiivset tagasisidet.
Sel ajal hakkas Melinda ootama kolmandat last ning tegi ettevalmistusi tulevikuks. Ta kavatses salaja Soomest lahkuda. Ta ütleb, et üks laps suri ravivea tõttu, teine varastati talt ära. Ta otsustas, et kolmandat last ta ei lase Soome võimudel ära võtta.
Soome seadus näeb ette vanemate abistamist lastega tegelemisel. Tegelikkuses aga omavalitsused seda ei tee. Lapse äravõtmine on vanematele suur kriis ja tihtipeale jäetakse nad oma murega üksi. Tegelikkuses peaks vanemaid abistama ja toetama palju varem kui asi üldse äravõtmiseni jõuab. Vanemad kaebavad põhiliselt, et neid üldse ei kuulatud ja toetatud. Paberitesse kirjutatakse kergesti põhjusena alkoholi- või vaimse tervise probleemid, selle asemel, et olukorrale keskenduda. Probleem võib olla sotsiaaltöötajate liiga suures ülekoormuses.
Palju oleneb sellest, kas lastekaitsjal on huvi perega kohtuda, või teeb lihtsalt otsuse oma sisetunde põhjal. Vanemale tundub, et ärakuulamise asemel teda käsutatakse. See põhjustab väärarusaamu ja loob usaldamatuse õhkkonna. Naiste välismaale põgenemine on sellisel juhul ainus väljapääs.
Lapse äravõtmine on vanemate jaoks nii suur kriis, et nad võivad hakata end ise ainetega ravima, et sellest välja tulla. Vanemad jäetakse üksi, selle asemel, et nendega koostöös probleemid lahendada. Seaduse järgi on lapse äravõtmine ajutine meede, aga tegelikkuses see nii ei ole.
Juhtumid on väga erinevad ja välismaale põgenemised on äärmuslikud olukorrad. Lastekaitset arendava ja suunava terviseameti info kohaselt kõigub lastekaitse tase eri omavalitsuste vahel. Mõnes kohas on asjad paremini, teises jälle mitte. Ükskuid töötajaid on raske milleski süüdistada. Sotsiaaltöötajad on üle koormatud ja kaadri voolavus on suur.
Mitmetes maakondades on viimasel ajal proovitud meetodit, kus lapsevanematele antakse otsuste tegemisel rohkem õigust kaasa rääkida. Kogemused on nii head, et seda tava tahetakse laiendada üle terve Soome. Mudel on pärit Londonist, kus see on olnud pikemat aega kasutusel.
Seaduse järgi peab lapsele määrama vastutava sotsiaaltöötaja. Nüüd aga luuakse tiim, kuhu on kaasatud pereterapeut, pere ise ja kõige enam kolm sotsiaaltöötajat. Tiim hoiab ära olukorra, kus asju otsustab vaid üks inimene. Sellisel juhul ei alga kõik otsast peale, kui keegi tiimis vahetub. Eesmärk on, et tiim kohtub korra nädalas. Üks töötaja ei tee enam otsuseid üksi.
Melinda pole ainus Soomest välismaale põgenenud ema. Vene juurtega Tanya kolis eelmisel aastal Edela-Soomest Parainenist Küprosele, kuna pere langes lastekaitse omavoli ohvriks. Laps oli rääkinud, et talle pandi lasteaias seepi suhu ning pigistati ninast ja põsest, lasteaia arvates tegi seda lapse ema. Vaidlused lastekaitsega viisid sellena, et politsei kahtlustas 6-aastaste kolmikute ema vägivallas.
Tanyal on samad kogemused, mis Melindal. Ka tema puhul ei arvestatud arsti ja koolipsühholoogi arvamusega. Naine pole lastekaitsest saanud endale mingeid pabereid, kuigi on neid palunud.
Paraineni kõik lastekaitse töötajad lahkusid 2018. aasta kevadel. Põhjuseks oli suur ülekoormus ja halb juhtimine. Sel ajal pakkis Tanya asjad ja kolis lastega Küprosele. Prokurör loobus märtsikuus süüdistuse esitamisest, kuna tõendeid ei olnud. Mitte keegi polnud näinud, et ema oleks lapsi halvasti kohelnud.
Soomlanna Hanna veetis pojaga 9 aastat Kreekas. Enne seda ähvardati ema lapse äravõtmisega. Hanna tunnistab, et algul oli lastekaitsel põhjust olla poja pärast mures. Ema oli kolinud lapsega Kreekast Soome ja elas nagu Kreekas. Laps käis temaga õhtuti baaris kaasas. Korra jättis ta lapse üksi koju ja läks baari.
Algul pandi poeg turvakodusse. Hanna arvates mõtles lastekaitse tema alkoholiprobleemi välja. Naine käis sel ajal tööl ja õppis samal ajal, mistõttu alkoholi tarvitamine ei tulnud kõne alla. Mingit tuge ta üksikemana lastekaitselt ei saanud, kuigi tal oli mitu rauda tules.
Kui poega taheti ära võtta, otsustas Hanna kolida tagasi Kreekasse Korfule, kus elas poja isa. Hannat hakati Interpoli kaudu taga otsima. Teda süüdistati lapseröövis. Kreeka otsustas, et ei anna neid välja. Lapse äravõtmise asi jõudis otsaga ülemkohtusse ja Hanna võitis selle. Soomest helistati, et lapse äravõtmise asi on ära lõpetatud.
Algul mõtles Hannas, et kolib peale positiivset otsust Soome tagasi, aga nad otsustasid lapsega Korfule jääda. Nad kolisid Soome tagasi alles eelmisel sügisel seoses poja õpingutega. Poeg on nüüd 18-aastane.
Lastekaitse eest välismaale põgenemine on Soomes uus, 2000ndatel aastatel tekkinud ilming. Inimesed helistavad ja küsivad, kus oleks lastel Soomes turvaline olla. Mõned otsustavad üldse Soomest lahkuda. Küsimus on raske, kuna lastekaitse tegevus erineb omavalitsuseti. Põhiseadus võimaldab liikumist, kui last pole kiirkorras ära võetud. Kui äravõtmise protsess on pooleli, siis on lapsega Soomest lahkumine ebaseaduslik ja lastekaitse asub last taga ajama. Sotsiaaltöötajad on lapsi ka välismaalt tagasi toonud.
Lastekaitse seaduse järgi peab lapsele uue kodu puhul arvestama lapse keelelist, kultuurilist ja usulist tausta. Omavalitsustes on ka see erinev, kuidas seda seadusepügalat täidetakse.
Seni pole eriti täheldatud, et arvestataks lapse tausta või vanemate arvamusega. On teatud probleemsed omavalitsused ja sotsiaaltöötajad. Kui pere on tulnud välismaalt, siis halvimal juhul hävitatatakse lapse usk, kultuur ja keel.
Probleem on ka see, et lapse äravõtmise asju arutatakse vales kohas – halduskohtus. Need asjad tuleks üle viia tavalisse kohtusse. Halduskohtutes oli eelmisel aastal arutusel üle tuhande laste äravõtmise asja. Kahel kolmandikul juhtudel otsustati laps vanematelt ära võtta. Vaid 2,5 protsendil juhtudel äravõtmisest loobuti. Ülejäänud olid kaebused, lapse üleviimised või asjad, mis jäid lõpuni arutamata.
Kreetale kolinud Melinda kirjutas pärale jõudes oma tuttavale, et parem on lapsel surra, kui jääda Soome lastekaitseametnike meelevalda. Lapsel on parem sündida maale, kus teda ei röövita oma vanematelt ja ta saab tunnetada oma juuri. Kreetalt sõitis Melinda Šveitsi, kus ta sünnitas lapse. Ta palus abi politseilt, et laps saaks Šveitsi passi. Pärast seda on nad elukohta vahetanud. Melinda tütar on nüüd pooleaastane. Eelmisel nädalal sai naine kinnituse, et tal pole enam Soomes aadressi. Ja ta ei kavatse kunagi naasta. Samuti ei usu ta, et Oulust oma poja kunagi enam tagasi saab.
https://yle.fi/uutiset/3-10771016?fbclid=IwAR0t5gUM0kWIW2H-_OAC93yv8va6JKA5HxoLfHyFiayRzmL4qMqf6TTvnes
