KARM: Teadlased väidavad, et kollased vestid, Brexit ja Trump on alles algus

Üha rohkem inimesi maailmas on valmis loobuma oma vabadustest, kui see toob kaasa parema elustandardi. Pärast aastakümneid kestnud liberaalse demokraatia võidukäiku on üha enam inimesi selles ühiskonnakorralduses nüüd pettunud.

Vaid kolmandik USA noortest peavad eriti oluliseks, et nad elavad demokraatlikus riigis. USA politoloog Yascha Mounk peab seda eriti ohtlikuks, kui nii palju noori on valmis oma parema elu nimel loobuma isiklikest vabadustest, kui keegi seda pakub, vahendab Yle.

Mounki väitel ei tähenda see tingimata seda, et ollakse nõus sõjaväelise režiimiga, kui mõni kindral võimu haarab. Murettekitav on juba see, et noorte arvates on selline võimalus proovimist väärt.

Politoloogid arutavad üle maailma, miks aastakümneid valitsenud liberaalne demokraatia on nüüd kriisis. Üks neist on 36-aastane Mounk, Johns Hopkinsi ülikooli professor. Tema viimane raamat People vs. Democracy: Why Our Freedom is in Danger and How to Save It (tõlkes: Rahvas vs demokraata: Miks meie vabadused on ohus ja kuidas olukorda päästa) esitab terve rea küsimusi. Näiteks: Miks demokraatia enam ei kõlba, kuigi selle teened on kindlus, heaolu ja turvalisus? Küsimus sisaldab ka vastuse: just need on asjad, millest noored kõige enam puudust tunnevad. Vanemad inimesed seevastu on jätkuvalt demokraatia kõige suuremad toetajad.

Populistlike poliitikute ja võimujanus riigijuhtide tõus on vastus suhtumise muutumisele. Populistid lubavad, et nad kaitsevad rahvast eliidi vastu. Populistid pakuvad inimestele lahendus asjades, mis panevad inimesed tundma viha ja pettumust. Prantsuse tänavatel meelt avaldavad kollased vestid, migratsioonivastased üle terve Euroopa ja Euroopa Liidust lahkumist pooldavad britid on osa ühest ja samast nähtusest – neid ajab liikuma omaenda sotsiaalse ja majandusliku olukorra nõrgenemine.

Inimesed on eliidis pettunud. Selle näiteks võib olla oma maa valitsus, Brüsseli aparaat, suurt kasumit teeniv Londoni pankur või oma linnas tehase sulgenud rahvusvahelise firma juht.

Inimesed ei usalda enam senist poliitilist eliiti ega poliitilist korraldust. Kui midagi pole enam kaotada, siis loodetakse midagi muud. Elatustaseme tõus on noorematel põlvkondade puhul kadunud. Inimesed näevad, et elavad kehvemini kui nende vanemad. Lisaks on järgmiste põlvkondade elatustase veel kehvem.

Sellist arengut põhjendatakse majanduse golobaliseerumisega. Tootmine on automatiseeritud ja robotiseeritud. Mitme valdkonna tehased on siirdunud odavamatesse riikidesse.

Prantsusmaal juba mitu kuud meelt avaldanud keskklassi kollased vestid on üks märk sellisest pettumusest ja lootusetusest. Demokraatia mõttes on oluline, kuhu kollaste vestide protest välja jõuab ja kuhu see kanaliseerub. Kas sellest saab uus erakond või radikaliseerub see veel rohkem.

Koos majanduse aluste murenemisega murenevad ka poliitilised alustalad. Poliitilistel otsustel on ainult statisti roll tänapäeva kiiresti muutuvas majanduslikus keskkonnas. Poliitiline tegevus ei juhi enam majandust, vaid vastupidi. Majanduslik terminoloogia on jõudnud poliitikasse – räägitakse kvartalitest ja konkurentsivõimest. Traditsioonilised poliitilised parteid pole selle olukorraga suutnud kaasas käia ning eelis on populistlikel juhtidel.

Ühendriikide presidendi Donald Trumpi lubadus teha Ameerika uuesti suureks ja tuua töökohad tagasi on seetõttu kindel retsept toetuse saamiseks. Sama mõtteviisiga on Brasiilia uus parempopulistlik president Jair Bolsonaro, kes pakub turvatunnet ebaturvalises maailmas.

Samalaadne ebakindlus pani britid otsustama Euroopa Liidust lahkumise kasuks. Vana skeptitsism Eurooa Liidu suhtes kasvas rahvuslikuks ja populistlikuks sõnumiks, et kõik hädad on seotud Euroopa Liiduga.

Haritud noored nägid siiski just Euroopa Liidus oma tulevikku, samas kui vähem haritud ja vanem elanikkond tundis ebakindlust ja elu halvenemist. Nad hääletasid end Euroopa Liidust välja.

Cambridge’i ülikooli politoloogia professor David Runciman näeb muutusi valijate ja rahvaesindajate osas. Veel pool sajandit tagasi oli pea igal parlamenti valitud poliitikul kõrgharidus, aga valijatest polnud seda eriti kellelgi. Nüüd on aga pooltel valijatest kõrgharidus. Nüüd sõltuvad otsused valijate endi taustast, mitte enam valijate ja rahvaesindajate taustast. Suurbritannia vanas klassiühiskonnas omab suurt tähtsust, kui rahvaesindajad on samast seisusest kui oled ise. Brexit kujutas endast ka erakondlikku kriisi, sest toetus Brexitile jagunes mõlema, nii konservatiivse kui tööliserakonna toetajate vahel. David Runcimani arvates on Suurbritannia kahe partei süsteem suures kriisis. Inimesed teevad valikuid kahe partei vahel, aga parteidel endil enam kindlaid toetajaid pole. Demokraatia jaoks on ohtlik, kui inimestel pole esindajaid.

Ent probleemid on ka neis riikides, kus erakondi on rohkem. Politoloogia professori Yascha Mounki väitel on vastuseta küsimus, miks inimesed pole enam lojaalsed kindlatele parteidele. Nii on traditsioonilistel sotsiaaldemokraatlikel erakondadel olnud üha raskem saadsa kontakti tööliste ja noortega. Ka konservatiivsed ja muud tsentrierakonnad kaotanud toetust parempopulistidele.

Muutuseid peetakse jätkuvalt võimalikuks. Näiteks USA puhul on võimalik, et inimeste rahulolematus kanaliseerub nüüd Trumpi vastu. Poliitika on üha enam prognoosimatu, seda näitasid valimised Saksamaal ja Rootsis. Demokraatia häda on selles, et loodetakse liialt valimiste peale, et see lahendab olukorra, aga tegelikult ei lahenda, väidab Runciman.

Inimesed pole enam rahul sellega, et demokraatia tähendab iga nelja aasta järel toimuvaid valimisi. Nad tahavad osaleda pidevalt. Üka võimaluse oleks rahvahääletused, aga nende maine on devalveerunud pärast Brexiti otsust. Keegi polnud selliseks tulemuseks valmis ja riik on poliitilises kaoses.

Lisaks rahvahääletusele võiks tekkida parlamendi kõrvale veel seadusandlust kujundavaid mõjutamise vorme, kus inimesed saaksid osaleda. See aitaks demokraatiat tugevdada.

Runcimani väitel pole inimesed poliitikast tüdinud. Twitteris ja mujal sotsiaalmeedias arutatakse aktiivselt poliitika teemal. Inimesed vaidlevad ja solvavad teineteist. Arutelu pinged ja vihakõne on demokraatia jaoks suured probleemid. Arutelukultuuris väljenduv viha toetab mõnesid poliitikuid ning poliitikute teravad väljaütlemised suurendavad inimeste viha. Naasmist vanade tavade juurde ilmselt enam pole.

See aeg on möödas, et kõik lugesid sama ajalehte ja jagasid sama infot. Ühtede ja samade usaldusväärsete infoallikate aeg on möödas. Uus normaalsus on populismi, vihakõne, poliitilise killustatuse ja ebakindluse maailm. Sellega peab leppima ja demokraatia selle järgi kohandama.

Runcimani arvates on uus normaalsus varsti taas vana normaalsus ja inimesed veelgi vihasemad. Populistid pole probleeme lahendanud. Bolsonaro ei muutnud Brasiiliat kindlaks ja rahulikuks. Jätkuvalt on võitjad ja kaotajad. Runcimani arvates on praegune poliitiline muutus eriti sügav ja demokraatia on väga suures kriisis. See pole demokraatia lõpp, aga võib olla lõpu algus. Vanade asemele tulevad uued poliitikud ja erakonnad. Neil on avatum, optimistlikum ja mängulisem suhtumine demokraatiasse. Praegused poliitikud meid sellest tupikust ja kaosest välja ei aita, leiab Runciman.

https://yle.fi/uutiset/3-10646782

Kommentaarid
(Külastatud 2,027 korda, 1 külastust täna)