Soome noormees: ilma isata kasvamine paneb mõtlema, mis tähendab olla mees

Milline on elu ilma isata? Milline peab olema mees? Olen Jon ja ma ei pea olema keegi teine, kirjutab ilma isata kasvanud soome noormees Yle veebis avaldatud kolumnis.

Isa pole ma näinud alates sellest, kui olin pisike. Sellest ajast ei mäleta midagi, kirjutab muusikaga tegelev soome noormees.

Mul pole kunagi olnud positiivset kuvandit terminist „mees”. See on tähendanud pigem nõrkust, hirmu, üksindust ja ükskõiksust, neid asju, mis on tähtsad, või omad.

Eriti noorena soovisin oma ellu tugevat mehekuju.

Isaigatsus on vastuoluline ja nõutuks tegev tunne, kuna mul pole olnud kunagi selget arusaama sellest, milline oleks elu, kui peres oleks isa. Mul oli siiski õnnelik lapsepõlv, ka ilma isata. Alles siis, kui hakkasin rohkem vaatamata sõprade peresid ja seda, kuidas on kasvada „terviklikus” peres, hakkasin igatsema seda, mida mul kunagi ei olnud.

Keskkond, kus ma kasvasin, oli võibolla erinev sellest, milline on teistel samaealistel poistel. Mul polnud algklassides palju sõpru. Igatsesin inimest, kellega samastuda, kellega võiks rääkida asjadest, mis mind tollal vaevasid. Igatsesin isa. Teistelt pereliikmetelt ei osanud abi otsida. Tundus, et nad ei mõista. Ja sõpradega oli imelik rääkida sügavamatest asjadest.

Noorena oli kerge eemale tõugata inimesi, kes aidata tahtsid, ja tegeleda oma probleemidega ise. Harjusin sellega, ja siiani tunnen vajadust ise hakkama saada, olla iseseisev. Aga olen õppinud abi vastu võtma ja teistele toetuma, ning õpin seda veel.

Kaasaja ühiskonnas räägitakse palju sellest, millised ootused on pandud meestele, missugune peab olema mees ja missugune on hea mees. Olen näinud, kuidas inimesed kannatavad, kui on endale seadnud üle jõu käivaid kohustusi, ja murduvad nende all. Ma ise ei mäleta, et oleksin seadnud eesmärgiks olla mingisugune mees. Välispidiseid mõjusid ja ootusi küll on ja neid on ka tulevikus, aga oma pere viis asju lahendada on selline, et mul pole olnud vajadust mõelda, missugune on väljaspool ettekujutus „õigest mehest”.

Mina olen Jon ja mul pole vaja olla keegi teine.

Soome mees on tugev, usaldusväärne, vaikne, käib tööl ja oma tunnetest ei räägi. Need on küllalt aegunud omadused. Õnneks pole see enam valitsev tõde.

Sellised ühesugused mõttemallid „heast mehest” võivad olla paljudele noortele kahjulikud.

Igaühel peaks olema ruumi kasvada iseendaks. Kui teised kogu aeg ette kirjutavad, missugune sa oled või missugune peaks olema mees, siis võib see olla raske.

Minule see korda ei lähe, kui keegi teine elab traditsioonilise soome mehe mudeli järgi. Saab olla ka tundlik, avatud, innustunud või milline iganes. Minu arvates peaks kõik oma tunnetest rohkem rääkima: see aitab noorena ja ilmselt ka vanemas eas.

Ma ei tea, kui erinev mu elu oleks, kui isa oleks olnud kogu aeg olemas. Ma ei näe vajadust ega oska isegi seda ette kujutada. Oleksin tõenäoliselt hoopis teine inimene, kui mul oleks olnud isa. Näiteks ei meeldi mulle, kui mind meheks kutsutakse. Traditsioonilised soorollid võiks minu arvates visata prügikasti, samamoodi nagu „tüdrukute ja poiste” mänguasjad, riided ja värvid.

Kokkuvõttes olen rahul sellega, kuidas mu elu on läinud ja mis must on saanud. Olen lähedane oma perega, mul on palju sõpru ja sotsiaalset läbikäimist ja mida iganes tulevikus on vaja. Ma pole võibolla see traditsiooniline mees, aga olen rahul sellega, milline olen.

https://yle.fi/uutiset/3-10495881

Kommentaarid
(Külastatud 421 korda, 1 külastust täna)