Soome kolumnist: Mu isa suri asjade keskel ja ta poleks osanud ette näha, mis edasi saab

Isa ei teadnud seda, et tema sugupõlv on viimane, kes asju hindas, kirjutab Yle kolumnist Riku Siivonen.

Pärast isa surma on Siivonen üritanud selgust saada, mida kõike isa omas ja palju tal asju oli. Matustest on möödas kaks aastat ja ta on asjade sorteerimisega poole peal.

Isal polnud palju asju, aga seda kõike on ikkagi tohutult. Nüüd on pojal üks terve kompleks, kuus erinevat hoonet täis erinevaid asju: majapidamistarbeid, autoosi aastatest 1910-1960, vääriskivide kollektsioon ja poleerimisvahendid, suusakollektsioon, tanki periskoop, sepatööriistad, aurulaeva udupasun, ja allkorrusel veel üls 100-aastane aurulaev.

Mõnedel isa asjadel on teatud väike kollektsioneerimisväärtus ja mõned inimesed maksavad paarkümmend eurot ükskõik mis asjade eest, aga valdavas osas pole neil asjadel mingit väärtust. Isa ilmselt selle peale ei mõelnud, ega tema põlvkond oli viimane, kes asju hindas.

See pole ime. Isegi nooruspõlves olid asjad hinnas: elektritööriistad, rõivad, kodumasinad. Iga uus asi oli signaal naabritele. Uus videomäng, mikrolaineahi ja leivaküpsetusmasin. Paljudes valdkondades oli uus mudel parem, ilusam – ja kallim.

Aga siis mõtles keegi Jaapanis välja, et saab ka odavamalt. Nüüd ongi nii, et 40-aastaste jaoks on asjad läinud kogu aeg odavamaks. Sellel on kolm põhjust: globaalne areng, tootmise efektiivsus ja digitaliseerimine ning automatiseerimine. Robotid ei kaota kõiki töökohti, aga nad teevad kõike palju efektiivsemalt. Selle tulemusel ütle isa naaber tihti, et seda või toda rellakat või elektrisaagi polegi mõtet parandada. Uus maksab ainult 60 eurot.

Varem hoiti kõik asjad alles ja sellest sündisid suured põlvkonnad, kes tegid kõike ise, et vältida „rasikamist”. Autoga sõideti ise, selle asemel et kasutada taksot. Koristati ise, selle asemel et palgata koristaja. Raha kasutati konkreetsete asjade jaoks, näiteks suvila uue suveköögi või terrassi ehituseks. Nende lapselapsed aga saavad sünnipäevaks arvutimängude digipoe kuponge. Füüsilist maailma meenutavad ainult mängukonsoolid ja nutitelefonid.

Aga seda ei osatud ette kujutada, et asjade odavnemisest võib saada probleem. Nimelt väidetakse, et perspektiivis muutub asjade maksumus nulliks. Mis tähendab, et sama toodet on võimalik järjest odavamalt teha.

Kui kõik odavneb, kaob ärist raha ja see mõjutab majandust. Kui samal ajal kõik teenused digitaliseeruvad, võib juhtuda, et suure osa inimeste töö ei kajastu enam SKP arvestuses. Seda kutsutakse tehnoloogiliseks deflatsiooniks.

See tuleb asjaolust, et digitaalsete teenuste paljundamine ei maksa tegelikkuses midagi ja paljude teenuste hinnad kukuvad. Seda aega näevad meie lapsed ja lapselapsed.

Tulevikus on palju küsimusi: kui raha enam asjade peale ei kulu, siis mille peale seda üldse kulutada. Üks variant on kulutada asjade peale, mille väärtus püsib. Need on kinnisvara, kaubamärgid ja isikubrändid. Need on asjad, mida pole niisama lihtne paljundada. Selliste asjade hind tõenäoliselt tõuseb.

Võib minna ka nii, et raha koondub sellistesse ettevõtetesse, millel on turul monopoolne positsioon, näiteks digitaalse infootsingu, sisu ja sotsiaalsete suhtluskanalite valdkonnas.

Asjadel pole enam tähtsust. Aga mis siis, kui sellises olukorras ongi kaotajaks Läänemaade keskklass. Ja võib juhtuda, et hädaolukorras jääb ellu see, kel on endal kõik vajalik olemas, näiteks tanki periskoop. See, kellel on naabrite hoiatamiseks usupasun ning põgenemiseks päris aurulaev.

https://yle.fi/uutiset/3-10410373

 

Kommentaarid
(Külastatud 379 korda, 1 külastust täna)