Miks tabavad Euroopat marokolaste terrorirünnakud, aga Maroko on puutumata?

Marokot peetakse Euroopas terroristide taimelavaks, aga kummalisel kombel ei ole Marokos viimastel aastatel toimunud mitte ühtegi terrorirünnakut. Põhjuseks peetakse asjaolu, et Marokos tegeletakse terroriohu ärahoidmisega tõsisemalt kui Euroopas.

Terroriohu temaatika on paremini selgeks tehtud Hispaanias, kus on kiidetud Maroko „Mossalaha” programmi, mis on suunatud ekstremistlike ideoloogiate leviku vastu vanglates ja inimeste paremale integreerimisele ühiskonda, kirjutab väljaande Morocco World News peatoimetaja Samir Bennis.

Bennis toob välja, et inimeste radikaliseerumise ja terrorismi põhjuseks pole mitte olukord Marokos, vaid Euroopa riikide endi vildakad sotsiaalsed ja majanduslikud mudelid ning islamiusuliste diskrimineerimine.

Marokos pole alates 2011. aastast toimunud mitte ühtegi terrorirünnakut. Selle kõrval on paljusid teisi Euroopa ja Põhja-Aafrika riike tabanud jätkuvad terrorirünnakud. Maroko politsei aktiivse tegevuse tõttu on riigis alates 2002. aastast ära hoitud 341 terrorirünnakut ja lammutatud 167 terrorivõrgustikku, millest 46 olid seotud ISIS-ega. See ei kõla kuidagi terrorismi taimelava moodi, märgib Bennis.

Maroko ametivõimude efektiivsust võitluses terrorismiga on eraldi välja toonud USA välisministeerium. Möödunud aastal avaldatud USA välisministeeriumi raportis on välja toodud, et Marokos mitte ainult ei tegelda terrori ärahoidmisega, vaid ka selle põhjuste väljajuurimisega. Ajakiri Time on Marokot kirjeldanud koguni kui viimast rahulikku kantsi Põhja-Aafrikas. Lisaks on Maroko ametivõimud aidanud ära hoida terrorirünnakuid teistes riikides, näiteks Prantsusmaal, Hispaanias ja Taanis.

Bennis kirjutab, et selle asemel, et kõiges süüdistada Marokot peaks Euroopas küsima, miks pole sealsed ametivõimud suutnud väga kõrgetasemelisele tehnoloogiale vaatamata inimesi kaitsta ja on paljudel juhtudel tuginenud oma töös Marokost saadud informatsioonile.

Veel olulisem küsimus on see, miks pole Euroopa riikides suudetud mitmete aastakümnete jooksul sealseid immigrante integreerida, et nad tunneksid end vaatamata oma päritolule täieõiguslike kodanikena.

Üks põhjusi, miks Marokos on suudetud äärmuslusega võidelda on kontroll mošeede ja seal levitatavate sõnumite üle. Lääneriikides seda pole tehtud ja selles saavad riikide valitsused süüdistada ainult iseend, leiab Bennis. Euroopa riikides pole suudetud seniajani tunnistada, et moslemid neis riikides on tulnud selleks, et jääda ning selle tõttu tuleb hoida silma peal religiooniga seotud kohtadel.

Näiteks Hispaanias on aastaid ignoreeritud islamikogukonna hoiatusi selle kohta, et Hispaanias tuleks rohkem tegeleda eri islami usurühmadega ning koolitada imaame. Seetõttu on juhtkond jäänud nõrgaks ning selle koha on haaranud äärmusrühmitused.

Pole juhus, et mitmed Barcelona terrorirünnaku toimepanijad korrutasid ühe isehakanud imaami palveid, kes oli enne Hispaaniasse emigreerumist Marokos narkokaubanduse eest kinni istunud. Hispaania ametivõimude lohakus viis lõpuks selleni, et isehakanud imaamid (imaam on islamiusu preester – toim.) levitasid oma sõnumit noorte ja kergesti mõjutatavate inimeste hulgas.

Bennis juhib ühtlasi tähelepanu, et ehk oleks põhjus ümber hinnata Lääneriikide senine vastutulelikkus Saudi Araabiale, mis rahastab mošeede rajamist üle terve Euroopa. Mitmed uuringud väidavad, et äärmuse ja terrorismi levik on seotud just nende sadade miljardite dollaritega, mis Saudi Araabia on kulutanud alates 1950ndatest aastatest mošeede rajamiseks Euroopasse, et levitada oma Wahhabi ideoloogiat, mis läheb vastuolu islami tegelike väärtustega.

Hispaania näide on väga ilmekas. Samal ajal kui Hispaania riik eraldab igal aastal raha katoliku kirikule, ei anta midagi mošeede ehituseks ja korrahoiuks. Kohapealse huvi puudus annabki võimaluse teistele riikidele nagu Saudi Araabia. Sevilla, Malaga, Fuengirola ja Marbella mošeed on ehitatud Saudi rahadega ning on Saudi imaamide kontrolli all. Võib ainult oletada, mis sõnumit neis mošeedes levitatakse.

Kokku on Hispaanias ligi 800 mošeed, mida peavad üleval kogukonnad ise. Valitsuse toetuse puudus sunnib moslemeid viima oma riitusi läbi kohtades, mis pole selleks loodud nagu garaažid ja laoruumid. Selline olukord mitte ainult ei soodusta isehakanud imaamide teket, kes võivad jutlustada viha ideoloogiat, vaid tekitab ängistust kogukonna liikmete hulgas, kes tunnevad end tõrjutuna ja süüdistavad valitsust selles, et nendesse ei suhtuta samamoodi nagu teistesse inimestesse. Kohalikud islamikogukonnad on aastaid pöördunud Hispaania valitsuse poole palvetega tagada neile nõuetekohased tingimused palvetamiseks ning kontrollida imaamide ametisse määramist, aga need pöördumised on läinud kurtidele kõrvadele.

Bennis juhib tähelepanu, et pärast terrorirünnakuid on valitsustel viimane aeg hakata võtma arvesse kohalike islamikogukondade soove ja pöördumisi. Eeskuju võiks võtta Marokost, kus riigi kontrolli all on nii imaamide määramine ametisse kui ka riitused, mida mošeedes läbi viiakse. Selline tegevus on Marokos aidanud paari viimase aastakümne jooksul piirata äärmuslike ideede levikut. Hispaania peaks järgima Prantsusmaa ja Belgia eeskuju ning hakkama imaame koolitama vastavas instituudis.

Artikli autor märgib, et ükskõik kui palju ka ei jälgitaks kohalikku islamikogukonda ja millised on sidemed Marokoga, sõltub äärmusluse ja terrorismi väljajuurimine lõpuks ikkagi sellest, kuidas suudetakse tegeleda probleemidega mošeedes ja seal levitatava ideoloogiaga.

https://www.moroccoworldnews.com/2017/08/227498/europe-hit-terrorism-morocco-remains-untouched/

Kommentaarid
(Külastatud 439 korda, 1 külastust täna)