Soome kunstnik haigestus ootamatult aidsi

Soome fotokunstnik, 41-aastane Toni Kitti läks mõned aastad tagasi lootusrikkalt Saksamaale, et seal suurt kunsti teha, aga kui oli seal kolm nädalat elanud, haigestus aidsi. Enne seda polnud ta haigusest teadlik ega lasknud end kontrollida.

Haigus algas raskekujulise gripiga. Palavik tõusis kõrgele ja tal oli raske isegi poodi minna. Lõpuks otsustas ta pöörduda haiglasse. Seal sai arst kohe peale vaadates aru, et tal on aids, vahendab Helsingin Sanomat.

Nüüd on kunstnik tagasi Helsingis oma kodus, mille ta on sisustanud lapsepäraselt.   Kõikjalt vaatavad vastu mänguasjad. Ta räägib, et unistas juba enne aidsi haigestumist sellisest kodust. Sisustamine jäi ainult pooleli. Nüüd, kus ta on surma lähedalt nuusutanud, viis ta oma unistuse ellu. Ta sai aru, et aeg võib olla väga piiratud.

Kitti valmistab muu hulgas lampe, aga põhiline huvi on kunst. Tema näitus avatakse 29. märtsil Helsingis Lapinlahti galeriis.

Aids on autoimmuunhaigus, milleni viib ravimata hi-viirus. Aidsi puhul on organismi vastupanuvõime madal. Nõnda võib väga kergesti saada kopsupõletiku, Kaposi sarkoomi või mõne muu kõrvalhaiguse, mis viib lõpuks surmani.

Kitti haigestus aidsi 2012. aasta sügisel, kui ta oli 36-aastane. Ta ei teadnud, et on hiv-positiivne, seetõttu ei uskunud ta Saksa arsti. Järgmised kaks nädalat elas ta psühhoosi-laadses seisundis. Ta üritas haiglast põgeneda ja arvas end elavat kuskil fantaasiafilmis. Tal oli ettekujutus, et Berliin on maailma vallutav kosmoselaev ja arst selle laeva juht. Ta ise arvab, et psühhoosi tekitasid kõrge palavik ja šokk. Kui ta teadvuse tagasi sai, siis algul ei suutnud ta isegi rääkida. Seda ta mäletab, et käis tualetis. Ta vaatas end peeglist ja arvas, et tal pole mingit tulevikku, et ta läheb kuhugi maakohta ja kellelegi oma nägu ei näita.

Kopsupõletik oli tervist sedavõrd laastanud, et ta ei suutnud isegi kõndida ja liikus haiglas ratastoolis. Ta helistas Soome ja teatas lähedastele, et tal on aids. Kõige raskem oli helistada endisele poiss-sõbrale. Ta ütles, et nii on ja et nüüd peaks too minema ja end kontrollida laskma. See telefonikõne oli kõige raskem asi, mis ta kunagi on teinud, aga õnneks selgus, et sõber oli terve.

Kitti veetis Saksa haiglas peaaegu kaks kuud. Lõpuks oli ta juba nii terve, et ta toodi üle Helsingi Aurora haiglasse. Soome arst oli optimistlik ja ütles, et nüüd hakkame sind ravima. Kittile lubati novembri keskel, et ta saab jõuluks koju ja nii ka läks. Jõulu ajal oli ta veel nii nõrk, et lamas tuttava pool sohval ja vaatas telekat. Tol jõuluajal oli Kitti tulevik veel ebakindel. Alles kevadel sai ta teada, et pole surmasuus. Kopsupõletik oli järgi andnud ja uusi kõrvalhaigusi polnud tekkinud. Nüüd võis öelda, et ta oli aidsist paranenud, aga hi-viirus polnud kuhugi kadunud.

Aurora haigla eriarst Jussi Sutinen kinnitab, et tänapäeval on ravimid nii tõhusad, et aidsi enam keegi ära ei sure. Seda kogetakse vaid hetkeliselt. Sellele vaatamata sureb Soomes igal aastal mõni aidsihaige. Põhjus on selles, et hiv-diagnoos on saadud liiga hilja.

Lisaks kopsupõletikule põdes kunstnik Kaposi sarkoomi, aga seegi haigus paranes pärast poolteist aastat kestnud keemiaravi. Hiv püsib kontrolli alla iga päev võetavate ravimite abil. Kitti ütleb nüüd, et hiv ei mõjuta tema elu enam kuidagi.

Pärast viiruse saamist oli ta kaks aastat tsölibaadis. Ta süüdistas alateadlikult oma seksuaalsust selles, mis oli juhtunud. Nüüd on Kittil elukaaslane, samuti hiv-positiivne. Kitti arvates ei tajuta Soomes veel piisavalt, et hiv-positiivsena on võimalik elada normaalset elu: käia tööl, saada lapsi ja unistada sellest, mida teha pensionipõlves. 1980-1990-ndate õuduslugudest pole Soomes veel üle saadud. Inimesed arvavad, et haigestumine on maailma lõpp. Sel põhjusel ei juleta minna end kontrollima.

Samuti räägitakse Kitti arvates Soomes hiv-ist liiga vähe. Tema arvates peaks häbenemisest üle saama. Inimesed ei saa aru, et kui raskest asjadest rääkida, siis teeb see asja kergemaks. Aids ja hiv on Kitti jaoks halvad asjad, aga tema elus sugugi mitte kõige hullemad. Kõige halvem asi oli see, et 2009. aastal ei õnnestunud tal alustada oma unistuste karjääri fotograafina. Selle asemel põles ta läbi.

Kitti õppis fotograafiat kunstiülikoolis ja unistas vabakutselisena reklaami- ning ajalehepiltide tegemisest, aga ei saanud piisavalt tööd. Kooliajal oli teda taga kiusatud ja ta lootis, et täiskasvanuna pääseb ta paremini löögile, aga nii ei juhtunud. Ta oli teistest eraldi nii koolis kui hiljem elus. Ta ei oska olla nö hea poiss. Inimesed ei taha sellist oma seltskonda. Kitti ei suutnud luua selliseid suhteid, mis oleks taganud tööd. Ta langes masendusse ja peab läbipõlemist eluaegseks haiguseks.

Kitti siiski tunnistab, et aids muutis teda asjalikumaks ning ta suudab enda eest paremini seista. Ta on äärmuslik inimene ja ei kavatse end muuta. Ta näeb oma elu tulevikus kunstnikuna, oma näituse tarbeks sai ta raha kultuurkapitalilt. Toetuse üle oli ta väga õnnelik, esimest korda öeldi talle, et mine ja tee.

http://www.hs.fi/elama/art-2000005137481.html

Kommentaarid
(Külastatud 725 korda, 1 külastust täna)